Inimestel, kes peavad raske puude tõttu mõnestki asjast elus loobuma, on loomulikult raske ka arvutit kasutada. Tundub, et näiteks nägemispuudega inimestel on arvuti kasutamine täiesti võimatu, ent tegelikult see nii ei ole. Isegi inimestel, kes on pimedad, on võimalik teatud piirini arvutit kasutada. Üldiselt tähendab see muidugi ainult väga üldist ja tavalist arvutikasutamist, aga keegi ei keela inimestel seda edasi arendada.
Üks nägemispuudega inimestele olulisemaid vahendeid on Braille-stiilis klaviatuurid, kus kuue klahviga vastavalt kuuele tähemärgile saab trükkida teksti arvutisse ning seega tunda end normaalse ühiskonna liikmena. Klaviatuuri juurde peavad loomulikult käima ka vahendid mingit moodi vastuside saamiseks, sealhulgas viis teada saada, mis arvutiekraanil toimub, kuid võimalus ise midagi arvutisse sisestada on väga oluline.
Braille klaviatuurid ei ole väga haruldased, kuid neil on mitmeid erikujusid, vastavalt sellele, kuidas neid on loodud. Tuleb ka tunnistada, et väga paljuski määrab asja ära erikultuur, sest tahes-tahtmata on internetikultuur valdavalt ingliskeelne ning inimestel, kes kasutavad kirillitsat või mingit muud tähestikku, on raskem sellist tehnoloogiat leida. Braille on küll kõigile üks, kuid vastuvõetava informatsiooniga võib tekkida probleemi.
Klaviatuur on selle poolest teistest nägemispuudega inimestele mõeldud lahendustest võib-olla olulisem, sest muud vahendid tunduvad loogilisemad. Me võime aru saada, et leiutatakse viisid, kuidas nägemispuudega inimene saab teavet arvutiekraanil oleva kohta, isegi siis kui näiteks keegi seda talle lihtsalt ütleb. Ekraanilugejad on ammu olemas ning see tundub juba üsna loomulik. Vahend, mis aga võimaldaks puudega inimesel ka ise enda teksti sisestada, tundub mingil määral uudsem.
Kahtlemata pole IT-tugilahendused veel jõudnud tasemele, kus puudega inimene saaks ilma vaevata suhelda samamoodi nagu terve inimene, kuid väga palju on juba tehtud. Tõsi, enamus neist vahenditest on kallid ja haruldased, kuid ometi on need olemas ja võib eeldada, et IT-kultuuri niivõrd suure levikuga muutuvad need peagi ka laialdasemale üldsusele kättesaadavaks.
Saturday, December 19, 2009
Monday, December 14, 2009
Nädal 10- IT-lahendused ja häkkerlik mõtteviis
Wikipedia on oma nime all sünnitanud mitmeid sarnaseid saite, mis tegutsevad enamvähem sama asjaga. Üks neist on Wikileaks. See sait tegeleb valitsuste dokumentide avaldamisega, mis üritavad kinni mätsida mingeid nende vigu või nende endi korruptsiooni. Sait väidab, et nende tegevus muudab valitsused läbipaistvamaks ning aitab lõppude lõpuks saavutada riigis parema korra, tugevdades oma tegevusega demokraatiat.
Loomulikult tekib küsimus, milliseid dokumente seal avaldatakse ning kas see on ikka päris eetiline. Siinkohal tuleb märkida, et ei avaldata oluliste tuumalõhkepeade asukohti või midagi taolist. Need asjad, mis Wikileaks avaldab, käsitlevad otseselt bürokraatia ja korruptsiooni probleeme. See tähendab, neid asju, mida valitsused ei soovi avaldada ning mida nad tunnistada ei julge.
Wikileaksi üks tähtsamaid eesmärke on nende ajakirjanike kaitsmine, kes esinevad avaldustega, mis võivad saada saatuslikuks nende karjäärile ning mõnikord ka elule, siinkohal võib näiteks tuua Anna Politkovskaja juhtumi. Eelkõige üritab Wikileaks seega kaitsta neid, kes üritavad rahvani tuua tõde oma valitsustest ning toimuvast ebaõiglusest. Seega jookseb Wikileaks väga oluliselt pärishäkkerlikul mõtteviisil.
Esiteks on see mõeldud väga innovaatilise ideena ning teiseks toetub otseselt väga keeruliselt ligipääsetava info kättesaamisele. Oluline on aga info vaba liikumise ning kõigile kättesaadavuse idee. Mitte ainult ei ole kõik oodatud selles protsessis osalema ning omalt poolt dokumente pakkuma, vaid kõik on ka oodatud seda lugema ning uute teadmiste põhjal tegutsema.
Loomulikult tekib küsimus, milliseid dokumente seal avaldatakse ning kas see on ikka päris eetiline. Siinkohal tuleb märkida, et ei avaldata oluliste tuumalõhkepeade asukohti või midagi taolist. Need asjad, mis Wikileaks avaldab, käsitlevad otseselt bürokraatia ja korruptsiooni probleeme. See tähendab, neid asju, mida valitsused ei soovi avaldada ning mida nad tunnistada ei julge.
Wikileaksi üks tähtsamaid eesmärke on nende ajakirjanike kaitsmine, kes esinevad avaldustega, mis võivad saada saatuslikuks nende karjäärile ning mõnikord ka elule, siinkohal võib näiteks tuua Anna Politkovskaja juhtumi. Eelkõige üritab Wikileaks seega kaitsta neid, kes üritavad rahvani tuua tõde oma valitsustest ning toimuvast ebaõiglusest. Seega jookseb Wikileaks väga oluliselt pärishäkkerlikul mõtteviisil.
Esiteks on see mõeldud väga innovaatilise ideena ning teiseks toetub otseselt väga keeruliselt ligipääsetava info kättesaamisele. Oluline on aga info vaba liikumise ning kõigile kättesaadavuse idee. Mitte ainult ei ole kõik oodatud selles protsessis osalema ning omalt poolt dokumente pakkuma, vaid kõik on ka oodatud seda lugema ning uute teadmiste põhjal tegutsema.
Nädal 9- Filtertarkvara – Net Nanny
Net Nanny on juba nime poolest tuntud kui täiuslik vahend muretsevatele lapsevanematele, kes ei soovi, et nende võsukesed teeksid midagi, mida nemad ei tea või ei luba. See ei ole kõige populaarsem sedasorti tarkvara, ent on sellegipoolest üsna tuntud. Peamiselt aga halbade külgede poolest, mida talle kogu aeg ette heidetakse kui halvasti funktsioneerivale lahendusele.
Esiteks on Net Nanny väga karmide filtertarkvarade hulka kuuluv, ta blokeerib ära terve lehekülje ühe sõna pärast, vaevumata otseselt kontekstiga tegelema. Loomulikult on ta üsna odav lahendus ning kontekstist aru saamiseks tuleks tarkvara peale oluliselt rohkem kulutada, ent sellegipoolest juhtub Net Nannyga, palju sagedamini kui teistega, tobedaid olukordi, kus ära blokeeritakse täiesti normaalne võrgusait.
Näiteks kuuluvad Net Nanny halba nimekirja loomulikult sõnad nagu “sex”. Aga kuna ta blokeerib ära terve lehekülje, kus sellist sõna kordagi esineb, lähevad sinna alla ka kõik leheküljed, kus sõna on lihtsalt kasutatud soo tähenduses. Nii et kõik leheküljed, kus on näiteks antud inimese profiil, milles eeldatavasti võib ka esineda täpsustus tema soo kohta, on Net Nanny kasutamise puhul blokeeritud.
Üldiselt on tal samad vead, mis filtertarkvarade puhul üldiselt esinevad. Ükski neist ei saa vältida selliseid tobedaid vigu, mis tulevad ette peamiselt mitmetähenduslike sõnade puhul. Net Nanny positiivsete külgede pealt rõhutatakse tavaliselt aga kasutajasõbralikkust. Ta ei ole otseselt programmeeritud tegema midagi väga kindlat, peale olulisemate ja põhilisemate asjade ära blokeerimise.
See tähendab, et suure osa tema tegevusest määrab selle kasutaja. Üldiselt kasutatud koolide ja vanemate poolt, tähendab see, et nad saavad vältida selliste rumalate vigade juhtumist, esitades tarkvarale konkreetsemad nõuded ning suunates ise, mida see blokeerib ja mida ta lubab. Net Nanny, vastupidiselt mõnele teisele taolisele lahendusele, näiteks suudab esitada nimekirja saitidest, mille ta on ära blokeerinud, seega annab ka võimaluse tagasi saada lehed, mis ei sisalda endas lapsele ohtlikku materjali.
Esiteks on Net Nanny väga karmide filtertarkvarade hulka kuuluv, ta blokeerib ära terve lehekülje ühe sõna pärast, vaevumata otseselt kontekstiga tegelema. Loomulikult on ta üsna odav lahendus ning kontekstist aru saamiseks tuleks tarkvara peale oluliselt rohkem kulutada, ent sellegipoolest juhtub Net Nannyga, palju sagedamini kui teistega, tobedaid olukordi, kus ära blokeeritakse täiesti normaalne võrgusait.
Näiteks kuuluvad Net Nanny halba nimekirja loomulikult sõnad nagu “sex”. Aga kuna ta blokeerib ära terve lehekülje, kus sellist sõna kordagi esineb, lähevad sinna alla ka kõik leheküljed, kus sõna on lihtsalt kasutatud soo tähenduses. Nii et kõik leheküljed, kus on näiteks antud inimese profiil, milles eeldatavasti võib ka esineda täpsustus tema soo kohta, on Net Nanny kasutamise puhul blokeeritud.
Üldiselt on tal samad vead, mis filtertarkvarade puhul üldiselt esinevad. Ükski neist ei saa vältida selliseid tobedaid vigu, mis tulevad ette peamiselt mitmetähenduslike sõnade puhul. Net Nanny positiivsete külgede pealt rõhutatakse tavaliselt aga kasutajasõbralikkust. Ta ei ole otseselt programmeeritud tegema midagi väga kindlat, peale olulisemate ja põhilisemate asjade ära blokeerimise.
See tähendab, et suure osa tema tegevusest määrab selle kasutaja. Üldiselt kasutatud koolide ja vanemate poolt, tähendab see, et nad saavad vältida selliste rumalate vigade juhtumist, esitades tarkvarale konkreetsemad nõuded ning suunates ise, mida see blokeerib ja mida ta lubab. Net Nanny, vastupidiselt mõnele teisele taolisele lahendusele, näiteks suudab esitada nimekirja saitidest, mille ta on ära blokeerinud, seega annab ka võimaluse tagasi saada lehed, mis ei sisalda endas lapsele ohtlikku materjali.
Nädal 8- Võrgusuhtluse 4. käsk - Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust
Interneti puhul tuleb alati meeles pidada, et kuigi see on saanud kogu maailma sõnavabaduse sümboliks, peaks inimesel siiski olema mingisugune sisemine filter, mis annaks tunda, kui inimene üritab postitada või kellelegi edasi saata midagi, millel absoluutselt mingit mõtet ei ole. See tähendab, et teateid ja faile, mis adressaadile midagi ei paku ega talle uut informatsiooni ei anna, ei ole mõtet juba algusest peale talle saatagi.
Headeks näideteks on slaidiseeriad, kilomeetrite pikkused ahelkirjad ja kõik muu, mis esiteks võtab väiksemamahulisest postkastist suurema ruumi enda alla ning teiseks on üldjuhul täiesti mõttetu. Kirsiks tordi peal on veel see, kui adressaadile tehakse kohuseks kõik taolised saadetud asjad alles hoida ning vihastutakse, kui ta pole seda teinud.
Ütleme nii, et üks slaidiseeria kuus on veel normaalne, kui seal on tõepoolest juhtumisi midagi enamvähem mõistlikku ja mis kõige olulisem – midagi uudset. Slaide vahvatest kassidest ja jänestest aga saadavad armsad sõbrad väga sageli nädalas mitu ning need on kõik omavahel äravahetamiseni sarnased. Nagu juba mainitud, kui postkast juhtub olema väiksemamahuline, ummistab see lihtsalt ära side nende inimestega, kes soovivad saata kirju, millel on olemas mingi muu mõte peale jäneste propageerimise. Õnneks on tänapäeval juba võimalik kasutada postkaste, mis nii kergelt ei ummistu ja mahutavad päris suure hulga selliseid kirju.
Teine probleem on näiteks ahelkirjad. Need ei võta küll üldiselt nii palju ruumi kui slaidiseeriad, ent on umbes sama häirivad. Inimkonnale omane ürgne hirm ebaõnne ees viib selleni, et igat postkasti maanduvat “saada see 30-le inimesele edasi, või sa sured” kirja saadetakse kohusetundlikult edasi. Parim nali seisneb muidugi selles, kui sama kohusetundlikud sõbrad viimseni selle kirja esimesele saatjale tagasi läkitavad.
Kõik see kehtib ka sisutühjade postituste kohta foorumites ja mujal. Isiklike e-maili postkastide puhul on aga probleem üldiselt teravam, kui inimene igasuguste spämmkirjade tõttu ei saa näiteks kätte olulist teavet oma töö või ka eraelu kohta. Nii minu kui ka kindlasti teistega on juhtunud seda, et olulised kirjad kas kaovad või ei jõuagi kohale läbi spämmkirjade mere.
Headeks näideteks on slaidiseeriad, kilomeetrite pikkused ahelkirjad ja kõik muu, mis esiteks võtab väiksemamahulisest postkastist suurema ruumi enda alla ning teiseks on üldjuhul täiesti mõttetu. Kirsiks tordi peal on veel see, kui adressaadile tehakse kohuseks kõik taolised saadetud asjad alles hoida ning vihastutakse, kui ta pole seda teinud.
Ütleme nii, et üks slaidiseeria kuus on veel normaalne, kui seal on tõepoolest juhtumisi midagi enamvähem mõistlikku ja mis kõige olulisem – midagi uudset. Slaide vahvatest kassidest ja jänestest aga saadavad armsad sõbrad väga sageli nädalas mitu ning need on kõik omavahel äravahetamiseni sarnased. Nagu juba mainitud, kui postkast juhtub olema väiksemamahuline, ummistab see lihtsalt ära side nende inimestega, kes soovivad saata kirju, millel on olemas mingi muu mõte peale jäneste propageerimise. Õnneks on tänapäeval juba võimalik kasutada postkaste, mis nii kergelt ei ummistu ja mahutavad päris suure hulga selliseid kirju.
Teine probleem on näiteks ahelkirjad. Need ei võta küll üldiselt nii palju ruumi kui slaidiseeriad, ent on umbes sama häirivad. Inimkonnale omane ürgne hirm ebaõnne ees viib selleni, et igat postkasti maanduvat “saada see 30-le inimesele edasi, või sa sured” kirja saadetakse kohusetundlikult edasi. Parim nali seisneb muidugi selles, kui sama kohusetundlikud sõbrad viimseni selle kirja esimesele saatjale tagasi läkitavad.
Kõik see kehtib ka sisutühjade postituste kohta foorumites ja mujal. Isiklike e-maili postkastide puhul on aga probleem üldiselt teravam, kui inimene igasuguste spämmkirjade tõttu ei saa näiteks kätte olulist teavet oma töö või ka eraelu kohta. Nii minu kui ka kindlasti teistega on juhtunud seda, et olulised kirjad kas kaovad või ei jõuagi kohale läbi spämmkirjade mere.
Nädal 7- IT-proff Eestis 2009. aastal
IT alal, nagu iga teise valdkonna puhulgi, on professionaalsust keeruline määrata. Sellegipoolest on teatud kindlad jooned tema juures, mis üldtunnustatult moodustavad inimese, keda võidaks pidada IT profiks nii Eestis kui mujal maailmas. Üldiselt tähendab see igal alal kompetentne olemist – nii oma otsese töövaldkonna puhul kui ka sotsiaalse suhtlemise alal.
Tundub, et kuna Eestis ja mujalgi vahetuvad põlvkonnad selle poolest, et vanemad profid, kes on seda tõepoolest ülikoolis õppinud ja sellega vaeva näinud, vahetuvad natuke nooremate proffide vastu, kes on sellega maast-madalast tegelenud. Põhimõtteliselt – praegused noored, kes on alates viieaastaseks saamisest peale kõike arvutiga teinud, tunnevad seda läbi ja lõhki ning hoiavad end ka pidevalt uuendustega kursis, taipavad, et võiks sellega raha teenida ning lähevad üldiselt end ka ülikooli IT alal täiendama.
Otseselt pole seal muud erinevust kui see, et uuemad profid tunnevad, et nende töö erineb üsna vähe sellest, mida nad vabal ajal teevad. Kasulik on see selle poolest, et proff seega mitte ainult ei näe tööl vaeva sellega, et end võimalikult palju harida ja konkurentsis püsida, vaid ta tegeleb sellega ka vabal ajal – töö nagu samastuks hobiga. See on üks nendest tendentsidest, mis iseloomustab tänast IT proffi.
Selle juures aga peab ta meeles pidama ka seda, et ainult oma alal kompetentne olemisest ei piisa. Esiteks peab olema natuke nahhaalne. Kui keegi teine teeb midagi paremini, tuleb ennast samuti esile tõugata ja selleks peab olema tegev igal ajal. IT proff peab olema nii oma tööga kursis, suutma inimestega otseselt suhelda ja samal ajal ka edasi jagama oma teadmisi ning andma eeskuju.
Teiseks peab pidama meeles, et IT on aina rohkem äri nagu iga teine ning äris kehtivad teatud reeglid. Professionaalsust väljendab see, kui inimene oskab kohanduda peale uue IT-süsteemi ka uude kultuurisüsteemi. See tähendab, et ametlikul kohtumisel käitutakse ja riietutakse ametlikult ning avaldatakse sellega austust oma partnerite ja kolleegide vastu. See tähendab, et IT proff Eestis 2009. aastal peab olema ühtaegu kursis oma valdkonnas toimuvaga, peab jagama oma teadmisi ja ennast mõõdukalt upitama ning olema võimeline ka inimestega suhtlema.
Tundub, et kuna Eestis ja mujalgi vahetuvad põlvkonnad selle poolest, et vanemad profid, kes on seda tõepoolest ülikoolis õppinud ja sellega vaeva näinud, vahetuvad natuke nooremate proffide vastu, kes on sellega maast-madalast tegelenud. Põhimõtteliselt – praegused noored, kes on alates viieaastaseks saamisest peale kõike arvutiga teinud, tunnevad seda läbi ja lõhki ning hoiavad end ka pidevalt uuendustega kursis, taipavad, et võiks sellega raha teenida ning lähevad üldiselt end ka ülikooli IT alal täiendama.
Otseselt pole seal muud erinevust kui see, et uuemad profid tunnevad, et nende töö erineb üsna vähe sellest, mida nad vabal ajal teevad. Kasulik on see selle poolest, et proff seega mitte ainult ei näe tööl vaeva sellega, et end võimalikult palju harida ja konkurentsis püsida, vaid ta tegeleb sellega ka vabal ajal – töö nagu samastuks hobiga. See on üks nendest tendentsidest, mis iseloomustab tänast IT proffi.
Selle juures aga peab ta meeles pidama ka seda, et ainult oma alal kompetentne olemisest ei piisa. Esiteks peab olema natuke nahhaalne. Kui keegi teine teeb midagi paremini, tuleb ennast samuti esile tõugata ja selleks peab olema tegev igal ajal. IT proff peab olema nii oma tööga kursis, suutma inimestega otseselt suhelda ja samal ajal ka edasi jagama oma teadmisi ning andma eeskuju.
Teiseks peab pidama meeles, et IT on aina rohkem äri nagu iga teine ning äris kehtivad teatud reeglid. Professionaalsust väljendab see, kui inimene oskab kohanduda peale uue IT-süsteemi ka uude kultuurisüsteemi. See tähendab, et ametlikul kohtumisel käitutakse ja riietutakse ametlikult ning avaldatakse sellega austust oma partnerite ja kolleegide vastu. See tähendab, et IT proff Eestis 2009. aastal peab olema ühtaegu kursis oma valdkonnas toimuvaga, peab jagama oma teadmisi ja ennast mõõdukalt upitama ning olema võimeline ka inimestega suhtlema.
Tuesday, November 17, 2009
Kolmas teema - Globaalse infoühiskonna väljakutsed
Aeg on võlgu likvideerima hakata, seda eelkõige enda pärast :) Oli pikk tekst ja suhteliselt keeruline ka, kuid siin nüüd minu nägemus sellest :))
2004. aasta Pekka Himaneni raporti järgi peituvad heaolu- ja infoühiskondade probleemid milleski hoopis muus kui tehnoloogias. Ta kirjeldab seda kui kahte faasi. Esimeses faasis arenes välja infoühiskonnaks vajalik tehnoloogia ja hakati rohkem tähelepanu pöörama arengule. Teises faasis, mis praegu käimas on, peab maailm end uue heaolu-info-ühiskonna toimimiseks muutma. Niisiis peab Himanen oluliseks tehnoloogia arengut eeldusena ning arengu peamiseks faktoriks hoopis inimeste ja ühiskonna muutumist.
Täpsemini, tehnoloogia võimsast arengust ei ole midagi kasu, kui ühiskond ei suuda seda vastu võtta ja sellega midagi peale hakata. Heaolu-info-ühiskonna loomiseks nimetab ta mitmeid tegevusi ning takistusi samuti. Algatuseks võrdleb ta praegu maailmas toimuvat progressitüüpi, taandades need kolmele erinevale mudelile– Silicon Valley, Singapuri ja Soome. Ühtegi neist ei too ta otseselt eeskujuks, loetledes kõigi tugevusi ja nõrkusi.
Parimaks teeks peab ta aga nende ühiseid tugevusi. Silicon Valley puhul toob ta esile vaba mõtlemise ja isikuvabaduste soosimist, Soome mudeli tugevusteks peab ta heaoluühiskonnale vastavat hoolivust ning Singapuri mudeli innovatiivsust. Lõpuks teeb ta järelduse, et uue ühiskonnamudeli välja kujundamiseks, mis suudaks rakendada kogu olemasoleva ja tekkiva tehnika ning samal ajal olla sotsiaalselt kasulik, läheb vaja teatud muutusi.
Tuues välja praeguste ühiskondade puudusi, kavandab Himanen enda oma. Tulevases heaolu-info-ühiskonnaks peaks eelkõige olema aluseks inimestele võrdsete võimaluste andmine. Arvestades maailma praegust haigutavat lõhet rikaste ja vaeste riikide kallal, mida praeguste vahenditega lahendada ei suudeta, peab autor oluliseks eelkõige võimaluste loomist. See ei samastu kõigile samade teenuste pakkumisega, vaid teatava kindlustundega.
Igale inimesele peaks olema kindlustatud toit, kaitse ja õppimisvõimalused. Seega ei ole oluline konkreetne väljund, vaid see, et inimene saaks oma täie potentsiaali rakendada alale, millel töötades ta tunneb end rahulolevana. Himanen väidab, et masendavat ja vastumeelset tööd tehes ei saa inimene olla õnnelik, õnnetu inimene pole aga innovatiivne ja progressi ei toimu. Seega; palk, preemiad ja töökeskkond peaks motiveerima inimest andma endast igal hetkel parim, sõltumata sellest, kas ta on teadlane, õpetaja või põllumees.
Majandus peaks suunama oma vahendid IT kaudu ja selle kõrvalt sinna, kus kõige rohkem loovust vaja on. Kui arendada kultuuri ja meditsiini, kasvab inimkonna üldine heaolu ning terve inimene teeb oma tööd paremini, seega toob kasu mitte ainult endale, vaid ka oma riigile. Infoühiskond ei eelda kogu maailma populatsiooni IT-valdkonnas töötamist, vaid IT pakutud lahenduste ning võimaluste rakendamist nii, et kõik elu valdkonnad saaksid sellest kasu.
Väga oluliseks peab autor loomingulisuse soosimist. Mitte ainult kunst ja teadus ei pea mõtlema uuenduslikult, vaid seda peaks tegema iga inimene vastavalt sellele, kus ja mille kallal ta tööd teeb. Iga asja saab uuenduslikult käsitleda, seda paremaks ning efektiivsemaks muuta. Autor väidab, et praegune töökultuur soosib ainult tühja konveiermeetodi tööd, kus päev kulgeb otsast lõpuni ilma mingi iseseisva mõtlemise ja arenguta. Tegelikult peaks ka sõna otseses mõttes konveieri taga töötajad leidma mingit motivatsiooni (kas preemiate või toetuse näol) oma tööd paremini teha.
Himanen näeb praegu kujunevat heaolu-info-ühiskonda kui eelnevate sulamit ning infoühiskonna jätku. Meil on olemas tehnoloogia ja inimesed, nüüd tuleb ainult korda saada ühiskondlik mudel ja motivatsioon muutuda. Kõik vahendid on aga kasutud, kui me laseme jätkuda praegustel trendidel – vaesemate riikide jätkuv vaesumine, progressi seisak. Himanen näeb kõigile võimaluste andmises endale võimaluse andmist elada paremas ühiskonnas.
2004. aasta Pekka Himaneni raporti järgi peituvad heaolu- ja infoühiskondade probleemid milleski hoopis muus kui tehnoloogias. Ta kirjeldab seda kui kahte faasi. Esimeses faasis arenes välja infoühiskonnaks vajalik tehnoloogia ja hakati rohkem tähelepanu pöörama arengule. Teises faasis, mis praegu käimas on, peab maailm end uue heaolu-info-ühiskonna toimimiseks muutma. Niisiis peab Himanen oluliseks tehnoloogia arengut eeldusena ning arengu peamiseks faktoriks hoopis inimeste ja ühiskonna muutumist.
Täpsemini, tehnoloogia võimsast arengust ei ole midagi kasu, kui ühiskond ei suuda seda vastu võtta ja sellega midagi peale hakata. Heaolu-info-ühiskonna loomiseks nimetab ta mitmeid tegevusi ning takistusi samuti. Algatuseks võrdleb ta praegu maailmas toimuvat progressitüüpi, taandades need kolmele erinevale mudelile– Silicon Valley, Singapuri ja Soome. Ühtegi neist ei too ta otseselt eeskujuks, loetledes kõigi tugevusi ja nõrkusi.
Parimaks teeks peab ta aga nende ühiseid tugevusi. Silicon Valley puhul toob ta esile vaba mõtlemise ja isikuvabaduste soosimist, Soome mudeli tugevusteks peab ta heaoluühiskonnale vastavat hoolivust ning Singapuri mudeli innovatiivsust. Lõpuks teeb ta järelduse, et uue ühiskonnamudeli välja kujundamiseks, mis suudaks rakendada kogu olemasoleva ja tekkiva tehnika ning samal ajal olla sotsiaalselt kasulik, läheb vaja teatud muutusi.
Tuues välja praeguste ühiskondade puudusi, kavandab Himanen enda oma. Tulevases heaolu-info-ühiskonnaks peaks eelkõige olema aluseks inimestele võrdsete võimaluste andmine. Arvestades maailma praegust haigutavat lõhet rikaste ja vaeste riikide kallal, mida praeguste vahenditega lahendada ei suudeta, peab autor oluliseks eelkõige võimaluste loomist. See ei samastu kõigile samade teenuste pakkumisega, vaid teatava kindlustundega.
Igale inimesele peaks olema kindlustatud toit, kaitse ja õppimisvõimalused. Seega ei ole oluline konkreetne väljund, vaid see, et inimene saaks oma täie potentsiaali rakendada alale, millel töötades ta tunneb end rahulolevana. Himanen väidab, et masendavat ja vastumeelset tööd tehes ei saa inimene olla õnnelik, õnnetu inimene pole aga innovatiivne ja progressi ei toimu. Seega; palk, preemiad ja töökeskkond peaks motiveerima inimest andma endast igal hetkel parim, sõltumata sellest, kas ta on teadlane, õpetaja või põllumees.
Majandus peaks suunama oma vahendid IT kaudu ja selle kõrvalt sinna, kus kõige rohkem loovust vaja on. Kui arendada kultuuri ja meditsiini, kasvab inimkonna üldine heaolu ning terve inimene teeb oma tööd paremini, seega toob kasu mitte ainult endale, vaid ka oma riigile. Infoühiskond ei eelda kogu maailma populatsiooni IT-valdkonnas töötamist, vaid IT pakutud lahenduste ning võimaluste rakendamist nii, et kõik elu valdkonnad saaksid sellest kasu.
Väga oluliseks peab autor loomingulisuse soosimist. Mitte ainult kunst ja teadus ei pea mõtlema uuenduslikult, vaid seda peaks tegema iga inimene vastavalt sellele, kus ja mille kallal ta tööd teeb. Iga asja saab uuenduslikult käsitleda, seda paremaks ning efektiivsemaks muuta. Autor väidab, et praegune töökultuur soosib ainult tühja konveiermeetodi tööd, kus päev kulgeb otsast lõpuni ilma mingi iseseisva mõtlemise ja arenguta. Tegelikult peaks ka sõna otseses mõttes konveieri taga töötajad leidma mingit motivatsiooni (kas preemiate või toetuse näol) oma tööd paremini teha.
Himanen näeb praegu kujunevat heaolu-info-ühiskonda kui eelnevate sulamit ning infoühiskonna jätku. Meil on olemas tehnoloogia ja inimesed, nüüd tuleb ainult korda saada ühiskondlik mudel ja motivatsioon muutuda. Kõik vahendid on aga kasutud, kui me laseme jätkuda praegustel trendidel – vaesemate riikide jätkuv vaesumine, progressi seisak. Himanen näeb kõigile võimaluste andmises endale võimaluse andmist elada paremas ühiskonnas.
Monday, November 16, 2009
Nädal 6 - Tarkvara ergonoomika positiivsed ja negatiivsed lahendused
Arvestades seda, et IT-valdkond koos arvutitega võtab järjest üle kogu maailma ning on muutunud seega kohustuslikuks kõigile, kes tahavad hakkama saada ja tööturul konkurentsis püsida, tuleb ka sellele tendentsile vastavalt tarkvara arendada. Uute meetodite ja vahendite otstarbekus selgub aga ikkagi otsese katsetamise käigus – mõni idee on parem, teine halvem.
Positiivseteks lahendusteks võib näiteks lugeda mingite kindlate käskluste või protsesside automaatsust. Kasvõi arvuti sisse lülitamisel käivituvad kõigepealt operatsioonisüsteem ja siis programmid, mis on seadistatud nii tegema. Kogenematule kasutajale on see väga oluline, sest hoolimata peaaegu igal pool olevatest seletustest suudetakse sageli ikkagi midagi sisse lülitada, millega midagi peale hakata ei ole või mis veel hullem, segab teisi protsesse. Tavakasutaja on harjunud, et selleks ajaks, mil arvuti on korralikult töövalmis, on kõik programmid end sisse lülitanud, antiviirusprogramm töötab ja internetiühendus on loodud.
Kõige selle juures aga ei saa kõike teha liiga lihtsaks. Veebipõhised e-posti süsteemid on küll välja läinud maksimaalse lihtsuse peale, et absoluutselt iga kasutaja saaks oma postkasti kasutada pakutud võimaluste piires, sõltumata tema tegelikest teadmistest. Selle juures on aga omad probleemid. Eriti viimasel ajal maailmas, mil IT on saanud aina tavalisemaks ning keskmine inimene suudab oma tarkvaraga ilusti hakkama saada, on ilmunud välja mitmed teated sellest, mis saab süsteemidest, mis on liiga lihtsalt üles ehitatud. Isegi Eestit puudutas teataval määral ehmumine, kui ühte e-posti süsteemi olid häkkerid sisse saanud ja jõudnud “varastada” suurel hulgal postkastide paroole. Kui tegemist oleks olnud näiteks mõne valitsuse liikme eravestlustega, oleksid võinud tekkida suured probleemid ja selliseid näiteid on ka ajaloos olnud, ehkki viimane kord läks õnnelikult.
Ühesõnaga peab tarkvara puhul alati arvestama, et niikaua kuni areneb tarkvara ja selle kasutamine heade otstarvete jaoks, areneb sellega koos ka tarkvarasüsteemide häkkimine ning nende nõrkuste ära kasutamine. Ammu on juba sõnastatud probleem, et ei saa õpetada IT alal töötajaid teatava kartuse ning võimalikkuseta, et keegi neist oma teadmisi oma õpetajate vastu kasutama ei hakka. Ilmselt on oluline, et kõik tavakasutajasse puutuv oleks võimalikult lihtne, nagu veebilehed, mis ei puuduta otseselt midagi majandusele või poliitikale olulist. Süsteemid aga, mis teisi süsteeme jooksutavad, peaksid olema kaitstud inimmõistuse arengu vastu.
Positiivseteks lahendusteks võib näiteks lugeda mingite kindlate käskluste või protsesside automaatsust. Kasvõi arvuti sisse lülitamisel käivituvad kõigepealt operatsioonisüsteem ja siis programmid, mis on seadistatud nii tegema. Kogenematule kasutajale on see väga oluline, sest hoolimata peaaegu igal pool olevatest seletustest suudetakse sageli ikkagi midagi sisse lülitada, millega midagi peale hakata ei ole või mis veel hullem, segab teisi protsesse. Tavakasutaja on harjunud, et selleks ajaks, mil arvuti on korralikult töövalmis, on kõik programmid end sisse lülitanud, antiviirusprogramm töötab ja internetiühendus on loodud.
Kõige selle juures aga ei saa kõike teha liiga lihtsaks. Veebipõhised e-posti süsteemid on küll välja läinud maksimaalse lihtsuse peale, et absoluutselt iga kasutaja saaks oma postkasti kasutada pakutud võimaluste piires, sõltumata tema tegelikest teadmistest. Selle juures on aga omad probleemid. Eriti viimasel ajal maailmas, mil IT on saanud aina tavalisemaks ning keskmine inimene suudab oma tarkvaraga ilusti hakkama saada, on ilmunud välja mitmed teated sellest, mis saab süsteemidest, mis on liiga lihtsalt üles ehitatud. Isegi Eestit puudutas teataval määral ehmumine, kui ühte e-posti süsteemi olid häkkerid sisse saanud ja jõudnud “varastada” suurel hulgal postkastide paroole. Kui tegemist oleks olnud näiteks mõne valitsuse liikme eravestlustega, oleksid võinud tekkida suured probleemid ja selliseid näiteid on ka ajaloos olnud, ehkki viimane kord läks õnnelikult.
Ühesõnaga peab tarkvara puhul alati arvestama, et niikaua kuni areneb tarkvara ja selle kasutamine heade otstarvete jaoks, areneb sellega koos ka tarkvarasüsteemide häkkimine ning nende nõrkuste ära kasutamine. Ammu on juba sõnastatud probleem, et ei saa õpetada IT alal töötajaid teatava kartuse ning võimalikkuseta, et keegi neist oma teadmisi oma õpetajate vastu kasutama ei hakka. Ilmselt on oluline, et kõik tavakasutajasse puutuv oleks võimalikult lihtne, nagu veebilehed, mis ei puuduta otseselt midagi majandusele või poliitikale olulist. Süsteemid aga, mis teisi süsteeme jooksutavad, peaksid olema kaitstud inimmõistuse arengu vastu.
Subscribe to:
Posts (Atom)
